Alexei Gordinil oli näituseavamine 12 novembril ehk alles viimasel reedel. Täna on esmaspäev ja ma ei ole siiani suutnud fotosid teha sellest näitusest kuigi ma käisin avamisel. Galerii Aatrium on väga kena koht kus üldse näitust teha! Kuigi see ei ole elu tuiksoonel, on see siiski hea valik! Inimesi tiirutab näituse läheduses väga palju.
Nüüd olen ma ebamugavas olukorras, sest tahan sõna võtta näitusest, kus esiteks viibisin vaid rekordilised 10 minutit ning teiseks on Alexei mu 50:50 kursavend.
Mulle tundub, et konstruktiivne kriitika tuleb Alexeile kõvasti kasuks, sest ta ei ole kordagi õppejõududelt saadud kriitikat kuulda võtnud ja näha on, et ta kunst jääb temperamentse barjääri taha. Ühesõnaga SEE näitus võis olla Minu maitse oma 7-8 aasta eest seega ma ei ole positiivne. Ei midagi uut ega huvitavat. Photoshopitud, pisikesed, valgustamata, igavad pildid. Sellest näitusest paistsid välja vaid vead. Fotod olid kleebitud kapaplaatidele ja mingil vahepealsel etapil trükikojast näitusesaali olid need kannatada saanud. See ei ole profesionaalne kunst, mis olles näitusesaalis toretseb lömmis kapanurkade, nüridalt lõigatud äärte ning kleepsu ja kapa vaheliste õhupullidega. Uskumatu, et nii vilets ettevalmistus üldse galerii pinnale jõudis. Mul on piinlik! Mõelda, et inimesed käivad neist töödest iga päev mööda, sest nad peavad seal töötama. Ou my god!
Mis värk on ka sellega, et tööde alla ei panda töö nime? Ma saan aru, kui pressiteatel on kirjas kelle ja mis teemaline näitus on, kuid minimalistlikel teostel võiks olla siiski nimi, eriti, kui täpselt samasuguseid fotosid on maa ja ilm viimased 10 aastat täis olnud. Täielik kohvikukunst. St. igaüks võib printida looduspilte välja ja neid ruumi panna aga mis on see, mis eristab kunstnikku tavalisest inimesest? Vaataja ei ole loll kahjuks.
Aleksei oleks vabalt võinud teha oma maalinäituse nende fotode asemel või kõrval. Ta oleks omas elemendis olnud ja jätnud rahvale suurepärase võimaluse näha tõelist Alekseid.